Menu

Näitused

TÄHTIS INFO!

Juba rohkem kui aasta oleme oma stuudiopoe galeriiseintel tutvustanud ägedate eesti kunstnike töid. Aastaks 2019 on veel mõned vabad näituste perioodid ja just praegu on õige aeg neil, kel huvi omi töid näidata, meile kirjutada: design@stellasoomlais.com.



Hetkel

"Eesti meister" jäädvustab inimesi, kes teevad veel asju oma kätega ja sellisel tasemel, mille kohta võib julgusega öelda kunst. Fotograaf Heikki Leis pildistas projekti tarbeks omal alal andekaid viimased kolm aastat, jälgis meistrite argiaskeldusi ja püüdis kaadrisse nende tööhoos käsi. Tema fotod valmivad viisil, mis väärtustab kaduma kippuvat käsitööoskust – pildistamist filmilindile.
Kõrvuti Priit Pärna, Edward von Lõnguse, Tanel Veenre ja teiste juba tuntud kunstnikega jõuavad fotoraamatusse pildiseeriates ka muude elualade tõelised tipud, inimesed, kes hoiavad tänini elus näiteks kellassepa, rätsepa, lihuniku või topisetegija elukutset. Kokku 33 meistrit. Kindel on see, et nad kõik teevad oma tööd suure amastuse ja pühendumisega ning on oma ala proffesionaalid. Mida aeg edasi, seda enam teevad paljud tööd ära masinad ja arvutid ning selliste kuldsete kätega meistrite tööd muutuvad aina haruldasemaks ja väärivad jäädvustamist ja tutvustamist.


Toimunud

Tõnu Runneli pildid vaatlevad tavaliselt igavest argipäeva ja ruumi meie ümber — olgu siis linnahoovides või väikeste maakohtade maastikes. Tema seekordne näitus on aga sellesama vaatleja tõstnud sootuks teise olustikku — Gröönimaale. Südasuvine pikk süstaretk külma väikemandri lõunaotsa andis võimaluse seda kummalist, õhukese inimkohaloluga maad põhjalikult tundma õppida. Tavaliste reisifotode asemel vaatlevad pildid Gröönimaa eluolu, inimese jälgi vaenulikuvõitu kliimas. Avamist saadab autori jutuõhtu, kus ta kannab ette katkeid reisipäevikust ja räägib lisaks juurdeloetud tausta Gröönimaa kohta.

"Krõõt Kukkuri uues joonistuste seerias oleks justkui Rapuntsel oma metsikult voogavate kiharatega sattunud hoopis džunglisse, juugendlikud juuksemassiivid segunevad taimestikuga, muutudes üheks dekoratiivseks massiks. Ei ole päris kindel, kas ta ise teab, mis ta seal teeb või kuhu ta minemas on, võib-olla on ta kuutõbine, võib-olla asub džungel tema peas. Ega ei olekski halb omada sellist džunglit ka oma peas, jätkuks ainult juukseid! Ekseldes sihitult ringi, võib siin kohata nii mõndagi, näha silmanurgast vilksatamas teisi asukaid ja siis on tõesti kasulik kui üks silmapaar ka kuklas on. Siiski tundub, et kontaktiloomisega on selles kujuteldavas ruumis kõigil raskuseid, tundub, et siin on võimalik ainult piiluda, heita pilke, tabada varje ja mustreid, jääda lõputult üle-täpsustama, mida taheti öelda. Kõik võib segi minna, pead lähevad lendu ja ega lõpuks ei jäägi muud üle kui silmad sulgeda. Hello?" Maarin Mürk

"Primitiivsetes kultuurides peeti juuksied hinge jätkuks, selle pikenduseks. Näituse minategelase hingepikendused näivad üsna loomulikul viisil võidunud, aga lokkavad ja lopsakad nagu looduski ta ümber, mille majesteetlikult sirutuvate taimede lehed maailmahingejätkeina naise ümber vohavad. See naine – õigemini tütarlaps, kellest õhkub esiemalikku väge – piidleb meid ühest lihtsamast, aga ka ohtlikumast paigast. Paigast, mis asub väljaspool me kultuuriruumi; seal ei tunta pattu: madu tütarlapse paksus palmikus ei ärata tahtmist rebida freudistlikku kildu ega pane küsima pildilt puuduva Aadama järele. Ja tiigrit peetakse kassi eest. Aga see ürgne neiu räägibometi meie keelt. Ja tal on meie pinged." Meelis Oidsalu

''Helmi Arrak kasutab oma maalide olemuse kirjeldamiseks mõistet magamistoa portretism, kus töökeskkonnale – magamistuba/ateljee – omane igavlemise, imetlemise ja unistamise meeleolu tahes-tahtmata valmivatesse töödesse üle kandub. Portreteeritud on sealjuures kui tarbeesemed, mis – sarnaselt banaanikoortele saali põrandal – instagrammis või mõnes ajakirjas, filmis, raamatus vedelevad. Laokile jäänud asjad, nii nagu kogu magamistuba, on aga midagi olemuslikult isiklikku ja intiimset ning sama sügavale popkultuuri juurdunud kui iidoli portree kummardamine.'' (Indrek Grigor)

“Tunnetuslik keha – kognitiivne tööjõud, mis on allutatud keelemasinale, koosneb miljonitest individuaalsetest entiteetidest, kes istuvad võrgustatud ekraani ees – semiokapitalismi virtuaalne monteerimisliim. Järelikult ei ole see üksik keha täielikult taandatav kogu maatriksile, kuna see ei ole ainult intellekt, vaid ka tundlikkus ja vastuvõtlikkus. Ühisintellektil on samuti keha ning see keha on mõistlik-tundlik keha, mis tunneb mõnu ja valu, kuniks ta ei ole allutatud üldanesteesiale. Ühisintellekti keha on pilv – alati muutuv, emotsioonide, ootuste, hirmude, ihade ja ammendumise võnkumine.” – Franco “Bifo” Berardi

Nagu ka pilvi, ei saa inimest kunagi täielikult kaardistada.. me oleme pilved, mina pilv, I Cloud. Rünk, hajus ja kaduv kuni on sinine taevas ja neid enam polegi.. tulevad uued.. küll nad tulevad ja siis sa imetled jälle..


Herkki Erich Merila „Köögiportreed" (alates 2016) on klassikaline portreesari fotograafi sõpradest ja külalistest teisel pool köögilauda. Merila moefotograafi silm ja peen maitse ei tee ka sõpru pildistades järeleandmisi: esteetiliselt vaoshoitud ja väljapeetud, rikkalikus must-valges tonaalsuses fotod annavad modellile monumentaalsuse ja suuruse. Fotograafi pildistamiseks valitud pigem igapäevane olukord, loomulik aknavalgus, väike kaamera lasevad aga isiksusele sõbralikult lähedale muutumata pealetükkivaks. (Anneli Porri)


PORCELAIN CHINA seeria viib vaataja abstraktse ilu, pinna-aluste tundmuste ja ekspressionistliku fotokunsti ristumispunkti. Unenäolise esteetikaga seeria, mis on algselt sündinud koostööst ehtekunstnik Linda al-Assiga, avaldati selle aasta alguses ka maailma juhtivaima kaasaegset kunsti kajastava iGNANT veebiplatformi poolt.

Käesoleva näituse tööd küsivad peamiselt inimeseks olemise kohta. Carmenit huvitab lihtsus keerukuses ning keerukus lihtsuses ja nende omavaheline dialoog. Vaatenurkade paljusus kajastub maalidel kihtide ja kujundite rohkuse ning värvide küllusena.
Graafikaseeria "Ring", mida valmistasid joonistusrobotid septembrist 2017 jaanuarini 2018, kujutab endast radiaalselt visualiseeritud big datat. Meenutades helilaineid, võib töid lugeda robotimpressionismiks - mis muu saab olla päevavalguse põgusate hetkede püüdmine paberile, antud juhul algoritmide poolt.

tema: "Oo, tsau! Sina ka siin!"
mina: "Hei, tsau, jaa, olen siin, jaa."
tema: "Mis teed? Tulid ka seda asja vaatama?"
mina: "Jep, ega siin midagi muud ei ole, jah…”
tema: "Peetrit ka oled näinud?"
mina: "Peetrit… Ee… Vist ikka olen, jaa. Ma arvan.”
tema: "Sa ikka mäletad mind?"
mina: "...natuke vist on raskusi sellega hetkel.”
tema: "Suvel seal Peetri sünnipäeval Hiiumaal, mäletad?"
mina: "Sorry, ma olen su vist ära unustanud.”
tema: "..."
mina: "..."
tema: "No aga tsau siis!"
mina: "Tsau!"


Taavi Piibemanni näituse, mille kohta autor kirjutab saatetekstis: "Kaks fotot, mis ei näe välja nagu fotod (aga on). Üks pilt, millesse veensin fototöötlustarkvara suhtuma kui fotosse (aga valetasin). Ja mõned fotogrammid (ka krutskiga). Mõned tööd on vanemad, mõned verivärsked."

Riina Varoli näitus "Psyche tee” toob meieni Kreeka-Rooma mütoloogilised arhetüübid läbi unenäovärvliste topeltsärituste.
Moonutatud aegruumi nihked ja meeleolukad fragmendid on salvestatud viimase aasta jooksul Napolis ja mõtisklevad Lõuna-Itaalia ajalooliste, kultuuripõhiste ja tänapäevaste käitumis- ja mõttemustrite üle. Samuti migratsioonist, mugavast ebamugavustsoonist, kus avaneb elu vahetum tunnetus ja väljendus. Kaosest ja korrastatusest. Hirmust, kirest, elust, ilust, naudingutest, kadedusest, surmast, meie füüsilisest kehast ja hinge teest.


“8 tundi” on mustvalgete fotokollaažide seeria, mille aluseks olevad fotod on pildistatud 1919-1934 vabrikus Rauaniit (tulevane Eesti Kunstiakadeemia hoone). Šabloonide abil piltidele kantud tekstid on erinevate töölisliikumiste kaudu tuntuks saanud loosungid. Seeria pealkiri “8 tundi” viitab Robert Oweni poolt 1810. aastal asutatud liikumisele Inglismaal, mis võitles 40-tunnise töönädala eest.