Menu

Autor välja!

On aeg esitleda üht minu blogipostituste kaasautorit, kelle pildid illustreerivad enamikke jutte. Tutvugem – fotograaf Tõnu Tunnel, kelle igapäevatööd aitab juba mõnda aega teha minu valmistatud spetsiaalne kaamerarihm.
Esmakontakt Tõnuga pani mind korralikult muhelema. Nimelt olin aastaid tundnud Tõnu Runnelit, kelle kujundatud on minu koduleht. Too lõbus nimemäng on loomulikult neid kahte ennastki tuttavaks teinud ja harvad pole korrad, kui näiteks Runnel saab kiita oma vägeva fotonäituse eest, mille autor on tegelikult Tunnel. Ilmselt nii mõnegi lugeja suu ajas naerule ka tolle Müürilehe lugemine, kus samas numbris kirjutati nii Runnelist kui Tunnelist. Väike Eesti. 

Tänaseks on Tunnelist saanud minu üks häid koostööpartnereid – üha enam põhineb minu portfoolio tema fotodel. Tõnu arhitektuurne kompositsioon ja dokumenteeriv stiil piltidel oli täpselt see, mida otsisin, seega ma olin väga õnnelik, kui Tõnu mulle eelmisel sügisel esmakordselt kirjutas ja ühe ideega abi vajas. Ta soovis tellida endale sellist fotoka käepaela, mis toimiks nii tihke käepideme kui ka lõdvema sangana. Tänaseks on rihm katsetatud nii peomölludes kui rahulikel loodusfotode pildistamisel ning tehtud on ka järgesid. Nimelt tellis Tõnu natuke aega tagasi statiivi tarvis uue pildistamist abistava vidina, mis omakorda tähendas, et kaamera vajas lisaks alternatiivset rihmalahendust. Varsti on Tõnul fotoka jaoks terve sangakollektsioon – personaalselt tema käe järgi tehtud rihm igaks võimalikuks pildistamise olukorraks!

Tnu Tunneli fotokas Stella Soomlais rihmaga
Üle kõige meeldib Tõnule jäädvustada arhitektuuri ja iseloomuga linnaruumi. Kaduvate vaadete dokumenteerimine on tema kireks juba hetkest, mil ta kaamera 12 aastat tagasi esmakorselt kätte võttis. Tema portfoolioga tutvumine on puhas nauding, kauni visuaali taga on tugev lugu. Lisaks vägevale arhitektuurifotograafiale mõjuvad suurelt ka portreed, kus näha sarnast rütmimängu. Tõnu on oskuslik esitlusmeister. Ta ehitab fotodele ilusa raami ning muudab sel moel pildid oma nägu, kuid ta ei sekku fotografeeritava loosse. Ta pildid on ausad ja jätavad ruumi nii foto vaatajale kui pildistatavale.

Eestis ei ole just kuigi palju noori fotograafe, kes ennast vaid pildistamisest ära elatavad. Ka Tõnu teenis algselt leiba muul moel, kuid otsustas siiski riskida ja vaadata, mis saab, kui kasutada õpitut ja teha tööd, mida armastad. Ise sarnases olukorras olles, on motiveeriv kõrvalt vaadata, et Tõnu käekirja on märgatud ja projekte ning indu Tõnul jätkub. Tundub, et riskivõtmine on ära tasumas  - ta on endale erialases nišis tagamas oma kindlat kohta ja ma ei kahtle, et juba õige pea on ta Eesti kultuurimaastikul üks hinnatumaid fotograafe. Mul jääb omalt poolt üle vaid täisgaasil edasi töötada ja olla oma aksessuaaride disaini, tööde ning tegemistega piisavalt tasemel, et pakkuda Tõnule inspiratsiooni veel kaua-kaua. Ka siis, kui ta maailma on vallutanud.


Tõnu tegemistega saab kursis olla tema kodulehel ja Facebookis.

Tnu Tunnel fotoaparaat Stella Soomlais rihmaga